Punane Pliiats

On aeg hakata plaanima oma elu pikemalt, kui nädal. Nüüd on seda küll väga raske teha, kuid eks alati on teatud, et homne päev võib olla viimane. Siiski, raske on plaane teha, unistada, mõelda tulevikule, kui üks bussijuht või kopsuvähk või välk selgest taevast võib selle kõik hetkega Sinult ära võtta. 

Fakt on see, et koju elama ju igaveseks ei jää. Tööle tuleb ju minna, eelistatavalt siis meeldivasse kohta. Iseseisvumine on paratamatu ja tunnen, et väga suur osa on juba tehtud Saksamaal. Ehk tuleks veelkord ära põgeneda ja end sundolukorda panna. Eelmine kord oli see siiski lihtsam, sest aasta tagasi oli kõigest täiesti ükskõik ja igasugused elutakistused olid tähtsusetud. Kõik saab niikuinii ükspäev otsa. Tundsin, et see päev tuleb ka ilmselt üsna varsti. Vahel oli tunne, tegelikult on siiani, et ise kõik ruttu ära lõpetada on lihtsam. Kõik suhted, kool ja muu eluks vajalik. Siis saaks selle kõige ootamine läbi ja asjaga oleks ühelpool.

Ei, ma ei ole suitsiidne, aga mõte sellest, et ma saan üks päev Magnuselt viimane suudluse, ajab iiveldama. Mõtlen vahel, et kui ma Teda tõesti armastan, siis peaksin soovima, et Tema läheks enne mind. Seljuhul ei tunne Ta seda südantlõhestavat kaotusvalu ja see koorem jääb mulle. See oleks tõeline armastus..

Kaldusin teemast kõrvale.. Siiski, kogu asja tuum on selles, et teen hetkel oma diplomitööd, mis tähendab, et ma peaks idee poolest kevadel lõpetama (Saatana poolt paika pandult 20.juuni kell 12.00. Jah, saatana, sest tahaks mõelda, et keegi teine ei ole selliseks julmuseks võimeline). Mis pärast kõrgharidust peaks saama? Raha? Töö? Õnn? Abielu ja lapsed ja kodu suure aiaga. Ma võin ju selle raha ja töö saada. Võin isegi õnne mingil määral saada. Aga Kajeli? Lihtsalt raske on mõelda tulevikule teades, et Kajeli seda kunagi ei saa. Ma tõesti vahetaks temaga kohad, sest tema teeks sellega palju rohkem. Palju rohkem head nii endale kui ka kõigile endale ümbritsevatele. 

Eks ma siis plaanin oma elu. Oma töökohta ja kodu suure aiaga, kus on 2,5 last ning kass ja koer. Ma proovin olla enda Parim Mina, sest mulle millegi pärast antakse see võimalus. Loodan, et kunagi saan seda ka kellelegi veel anda.

Kõik on nii katki. Vahel on tunne, et ainult mina, aga tegelikult ei ole. Mõtlen siis, kui isekas ja empaatiavõimetu ma olen. Raske on kogu maailma valule mõelda. See või Su lõpuks tappa. Enda valugagi ei saa ju hakkama. Ma tõesti mõtlesin varem, et räägin jube palju. Liiga palju. Ja tegelikult räägingi. Kuid sealjuures mitte midagi kasulikku. Või, millest reaalselt peaks rääkima. Bussisõidud on endiselt rasked. Need pikad sõidud ei tundunud varem üldse niiiiiiii pikad. 

Vahel mõtlen. et kui keegi küsiks, mis tunne on. Räägiksin terve romaani. Mõtlen terve kõne peas välja, kuidas viimase pooleteise aasta jooksul pole olnud ühtegi päeva, kui Kajeli mu peas ja mõtetes olnud. Või, kuidas tahaksin vahel lihtsalt karjuda, sest ei oska enam rääkida. Pole kellelegi rääkida. EI TAHA kellelegi rääkida. Lihtsalt tahaks vait olla ja mitte millestki rääkida. Väga morbiidne, ma tean..

Vanaema hooldehaiglasse panek oli ka muidugi mõnus pauk. Kuigi, mis pauk see oli. Ma ju teadsin, et see oli üks kahest variandist, mis sai juhtuda. Ega ma ei saanudki midagi muud teha, kui Teda vaatama minna. Aga, mida Ema jaoks teha? Ma ei ole suurem asi inimeste-tundja ja veel vähem sõna-seadja. Mu suurim soov oli kuidagi aidata. Ta enesetunnet parandada.. Ma kallistasin Teda. Ma tõesti loodan, et see aitas.

Magnus ütleb, et ma olen tugev. Ma sügavalt kahtlen selles. Tahaksin olla tugev ja mitte nutta. Eluga edasi minna, KARTMATULT! Tegelikkuses ma kardan kõike. Ma kardan, kui palju Magnus mind armastab. See usaldus, mis Ta minu vastu tunneb. See usaldus, mida mina tea vastu tunnen. Ma olen enda teadmata endast kõik sinna pannud. Annan endast kõik, et selles vastu võidelda ja üksi hakkama saada. MA EI TOHI kellegi peale niimoodi toetuda. Kui midagi juhtub, olen endaga sellises augus, kust ma enam välja ei roni. Kui Magnusega peaks midagi juhtuma ei ole mus enam kedagi, sest olen osa temast. Suur osa mind on ka Kätus ja Mariannes, aga pahaaimamatult on Magnus mind endasse haaranud. Mida iganes ma ka ei teeks või ütleks (või ei ütleks).. ta on aidanud mul üle saada unetusest, keskkoolist, ülikoolist, parima sõbra surmast, vanaema haigusest, ühe koera ja ühe kassi kaotusest ja muidugi kõigi kiuste ootas mind, kui otsustasin Eestist põgeneda. 

Tegelikult tahtsin öelda VABANDUST, kui olen ükskõikne või lihtsalt ei vasta Teile. AGA, kui te mind ei mõista, siis järelikult pole ma ka kunagi tahtnud, et Te mind mõistaksite. See ei ole vajalik ei minu ega veel vähem Teie jaoks.

Olen elanud Saksamaal 4 kuud. Uskumatu, et vaid kaks on järel. 

Käisin Kodus, Eestis. Ei teadnud, kas peaks, aga ilmselt siis pidi. Magnusel oli sünnipäev ja see oli mulle liiga tähtis. Niisiis läksin nädalaks koju. Ei tahtnud väga minna, sest teadsin, kui raske on ära tulla. Jaanuaris ei olnud raske, sest tahtsin nii väga ükskõik kus mujal olla. Ükskõik kus. Nüüd aga mõistsin, et asjaolud on muutunud. Nüüd ei taha ei kodus ega ka siin olla. Ehk oleks asjad teisiti, kui ka Magnus siin oleks. Ei tea, pole enam paljus kindel. Mõistsin vaid, et kodus on nüüd ehk veelgi raskem olla. Olles need paar kuud sellest õudusunenäost eemal ja siis järsku naastes.. kõik lihtsalt vajus veel hullemini peale, kui enne. Kõik meenus veelgi reaalsemalt. 

Eelmine nädal soovisin rohkem, kui kunagi varem, et saaksin Temaga kohad vahetada. See kõik ei ole aus. Nojah.. aususest ja 'õiglusest' on minu maailm muidugi suure sammu eemale astunud. Kõige enam tegi siiski haiget lause, mida kuulsin: 'Kõik ütlevad küll, et see on vaid eluõppetund, aga kuidas midagi sellist saab öelda? See on ju puhas karistus. Üksi õppetund ei saa nii valus olla.' Ja selle peale ei oska midagi öelda. Ei kuidagi lohutada.. nii lihtsalt ongi. 

Soovin vaid, et oleks nii tugev, kui Marianne. Arvasin, et sain nii tugevaks, aga naastes Koju, mõistsin, et olen sellest veel väga kaugel. Aga eluga tuleb edasi minna. See on paratamatu. Elus lihtsalt nõuab seda, kui kihutab sinust kinni haarates 100 km/h edasi.