Punane Pliiats

Olen hakanud aru saama, et polegi nii avatud inimene kui arvasin. Olen alati arvanud, et räägin liiga palju. Et inimesed ei pea minust nii palju teadma. Viimasel ajal aga olen mõistnud, et hoian endas arvatust rohkem. Tegelt kõik, mida plädisen teistele on täiesti tähtsusetu ning kui isegi tundub, et on isiklik, siis see ei ole midagi määravat.
Olen püüdnud rääkida. Mitte suvalisele, aga väga lähedasele inimesele. Aga sõnad ei tule suust välja. Lihtsalt ei tule. Mõtlen, et see on järelikult tähtsusetu, aga tegelikult isiksust määrav.

Ma olen seest nii katki. Mu parim sõbranna on surnud. Tüdruk, keda teadsin 15 aastat, on surnud. Kaks nädalat on juba surnud aga ma ikka ei tunnista seda endale. Kaitserefleksid? Võib-olla..
Ma pole kunagi seest nii katki olnud. Ma mädanen seest poolt. Nutan ja nutan, tihti seetõttu, sest tean, et ei ole enam pikka aega õnnelik.
Igakord kui naeratan, tunnen, kui vale see on, sest Tema seda teha ei saa. Tema naeratus on palju ilusam ja toredam ja säravam. See ei ole aus, et Tema ei saa naeratada ja psühhopaat Koplist või taskuvaras Mere puiesteelt saab. See ei ole aus, et maailma parim inimene sai surma ja ma jäin siia maailma üksi!
Ma mädanen. Ja jäängi mädanema kuniks saan Temaga kohad ära vahetada. Kuniks mina olen seal bussi all ja tema Tartu Ülikooli Tallinna Kolledžis Cum Laudega lõpetamas ja inimesi aitamas.
Mu peas on katkine lint, mis ütleb Manueli häälega, et EILE JUHTUS RASKE LIIKLUSÕNNETUS ja, et TEDA EI OLE ENAM MEIE HULGAS või, mis ütleb Tema ema häälega, et EKS MA SIIS NÄEN SIND ÜLES KASVAMAS. Või jooksevad silme ees mälupildid matustest, kus oli liiga palju inimesi. Matustel ei tohiks nii palju inimesi olla.
Ainuke hetk, kus luban endal nutta on, kui Magnus mind kallistab. Ainuke hetk. Kuid sellest hetkest saavad minutid. Ning minutitest tunnid. Tunnen, kuidas murdun.
Kotid silme all peidan jumestuskreemiga.
Ma lihtsalt loodan, et mu emal on õigus ja aeg parandab kõik haavad. Sest praegu sellist tunnet ei ole. Kaugel sellest.