Punane Pliiats

Tegelikult on Eestimaal suvi juba ammu kätte jõudnud. Nimelt on suvi juba pooleldi lausa läbi saanud. Siiski on pool veel ka ees. Ees on Jaan Tätte võrratu kontsert Udupasuna, Marko Matvere, Liisi Koiksoni ja Maarja Liis Ilusaga. Ees on augustikuu, kus on iga viie päeva järel sünnipäev (ka minu oma). Ees on võrratud poolteist kuud lõbu ning vabadust, sest sain teada, et 1.septembril lähen Tallinna Tehnikakõrgkooli riigieelarvelisele kohale õppima.

Olen vahepeal ka salsat käinud jälle tantsimas. Tulge Teie Kõik Ka! http://www.esindus.ee/kursakas.php?kursus=salsagero

salsasalsasalsasalsasalsasalsasalsa

Esimesel juulil läks Eesti üle digitelevisioonile, kuid mul oli sellest täiesti ükskõik, sest mul juba oli kodus digitv ning mul oli midagi palju paremat mõttes - reis Ühendkuningriiki. 05.35 lahkus Lennart Meri nimelisest Tallinna lennujaamast Estonina Airi lennuk Amsterdami, ka mina olin seal lennukil.. 08.50 kohaliku aja järgi jõudsin Euroopas suuruselt kolmandasse ja maailmas suuruselt neljateistkümnendasse lennujaama, üksi (!). Kolm tundi hiljem tunni ajalise hilinemisega (lennukil vahetati ratast..) lendasin juba Bristoli poole. Lovely! Reis oli küllaltki sujuv ning tegelikult pole mul midagi suurtes lennujaamades ootamise vastu (v.a öösel), sest need inimesed, keda seal kohtad, on niivõrd imeliselt erinevad, et kui see ei ava su silmi kui mitmekesine ja võrratu maailm on, siis ei tee seda küll miski.

Bristolis pidin ülepika aja passikontrolli järjekorras ootama (Suurbritannia pole Schengeni riik), täitsa kummaline oli. Sellest hoolimata juba vähem kui kahekümne minutiga olin läbinud paarikümne meetrise passikontrolli järjekorra ning ka oma kohvri kätte saanud ning sõbranna embuses, kes oli mulle lahkesti vastu tulnud. Järgnevad päevad juba igavad polnud..
Käidi stand up comic-uid vaatamas, pubis Hollandit jalgpalli World Cupil toetamas (inglise pubis jalka vaatamine on siiamaani mu elu üks parimaid kogemusi), SHOPPAMAS (!), kinos, klubitamas, kohtuti uute ja vaimustavate inimestega, söödi meeletult, jalutati ja uudistati ning oldi niisama toredad.
Reis oli vaimustav ning meeletult tore, kuid ka väsitav (siiski, milline reis ei oleks). Ma tänan väga võõrustajaid ja kõik uusi inimesi kellega kohtusin. Mul ei jätku piisavalt suurepäraseid sõnu, et seda reisi rohkem kirjeldada ning seetõttu isegi ei proovi seda teha.
Bloody hell, I just love you all with all my heart!

Kõigil on elus eesmärgid. Absoluutselt KÕIGIL! Ned ei pruugi inimesel olla terve elu aga mingi perioodi kindlasti. Minu üks põhilisi eesmärke mu kogu elu jooksul on olnud saada edukaks, edukaks oma karjääris ja kindlasti ka eraelus. Arvan, et enamikul on selline eesmärk oma elus olnud.

Kuid on ka väiksemaid eesmärke, nagu pika tööpäeva üle elamine või mingi rahasumma kogumine millegi Sulle tähtsa asja jaoks. Mina olen endale alati tatoveeringut tahtnud ja otsustasin, et nüüd on see endale õige aeg soetada. Õige aeg just seetõttu, et mul on tähtis aasta selja taga: ma sain nägijaks ehk käisin silmalaseroperatsioonil, lõpetasin keskkooli, lõpetasin kunstikooli, sain iseseisvaks. Kõik see inspireeris ka mind tattoo pildi valimisel - TIIVAD. suur sündmus võttis aset 26.06.2010 Vadim Tattoo salongis (mida soovitan btw..) kell 12. See oli valus.

Nädal aega hiljem oli mul ees reis Suurbritanniasse Bristolisse, üksinda. Kohapeal oli vastas loomulikult sõbranna, kuid reisist teebki reisi reisimine, mis seekord toimus ümberistumisega Amsterdami lennujaamas Schipholis, mis on Euroopas suuruselt neljas lennujaam. Kuid enne hirmuäratavat reisi ütles mulle keegi väga tark ja armastusväärne isik, et ma pean oma tiivad välja teenima. Ja seda ma ka tegin.