Punane Pliiats

Esimesel juulil läks Eesti üle digitelevisioonile, kuid mul oli sellest täiesti ükskõik, sest mul juba oli kodus digitv ning mul oli midagi palju paremat mõttes - reis Ühendkuningriiki. 05.35 lahkus Lennart Meri nimelisest Tallinna lennujaamast Estonina Airi lennuk Amsterdami, ka mina olin seal lennukil.. 08.50 kohaliku aja järgi jõudsin Euroopas suuruselt kolmandasse ja maailmas suuruselt neljateistkümnendasse lennujaama, üksi (!). Kolm tundi hiljem tunni ajalise hilinemisega (lennukil vahetati ratast..) lendasin juba Bristoli poole. Lovely! Reis oli küllaltki sujuv ning tegelikult pole mul midagi suurtes lennujaamades ootamise vastu (v.a öösel), sest need inimesed, keda seal kohtad, on niivõrd imeliselt erinevad, et kui see ei ava su silmi kui mitmekesine ja võrratu maailm on, siis ei tee seda küll miski.

Bristolis pidin ülepika aja passikontrolli järjekorras ootama (Suurbritannia pole Schengeni riik), täitsa kummaline oli. Sellest hoolimata juba vähem kui kahekümne minutiga olin läbinud paarikümne meetrise passikontrolli järjekorra ning ka oma kohvri kätte saanud ning sõbranna embuses, kes oli mulle lahkesti vastu tulnud. Järgnevad päevad juba igavad polnud..
Käidi stand up comic-uid vaatamas, pubis Hollandit jalgpalli World Cupil toetamas (inglise pubis jalka vaatamine on siiamaani mu elu üks parimaid kogemusi), SHOPPAMAS (!), kinos, klubitamas, kohtuti uute ja vaimustavate inimestega, söödi meeletult, jalutati ja uudistati ning oldi niisama toredad.
Reis oli vaimustav ning meeletult tore, kuid ka väsitav (siiski, milline reis ei oleks). Ma tänan väga võõrustajaid ja kõik uusi inimesi kellega kohtusin. Mul ei jätku piisavalt suurepäraseid sõnu, et seda reisi rohkem kirjeldada ning seetõttu isegi ei proovi seda teha.
Bloody hell, I just love you all with all my heart!