Punane Pliiats

Millal me saame öelda, et  oleme õnnelikud. Mõtlesin sellele, sest esimest korda elus olen õnnetu. Ma ei ole õnnelik. Olen õnnetu. Väsinud ja täiesti ilma motivatsioonita. Olen õnnetu.
Mõistan, et õnnelik olla, on privileeg. Mu nädalas on hetkel 2 tundi, kui saan olla natuke lähemal sellele privileegile. Need kaks tundi kuuluvad tantsule. Ma tean, et ma ei ole tantsija, aga mulle meeldib tantsida. Need on kaks täiesti erinevat asja, loodan, et mõistate.
Siiamaani on alates 20.juunist pisarateta olnud viis päeva, neli neist veetsin Magnusega Tartus.
Tahtsin vaid seda öelda, et kui tahate küsida, kuidas Sul läheb, siis mõelge enne. Tean, et tahate head, aga arvan, et Te tegelikult teate, kuidas mul läheb. Sügaval sisimas Te ju peate teadma..
Asi on selles, et inimesed Meie kõrval mõjutavad Meid palju rohkem, kui algul arvata võiksime. Mõtleme küll, et oleme iseseisvad täiskasvanud inimesed vaba tahte ja suure põikpäisusega, kuid tegelikult Meie Inimesed mõjutavad Meid. Kujutage nüüd ette, et Teie Inimene sureb ära. Kaob siit maamunalt ära ja ei tule enam kunagi tagasi. Kujutage ette, et Te ootate Oma Inimest Pärnamäe Krematooriumi ees, kuid Ta ei tule sellisena, nagu loodaksite. Kujutage ette, et lähete Oma Inimesega Rohuneeme Kalmistule kohtuma, kuid teate, et Ta ei räägi Teiega enam kunagi. Ainult kuulab. Kujutage ette, et Teie Inimene on surnud.
Andke andeks, et palusin Teil seda teha, kuid küsimus, kuidas Sul läheb, võib olla valusam, kui arvata oskate.

Olge õnnelikud oma prvileegiga.