Punane Pliiats

Olen elanud Saksamaal 4 kuud. Uskumatu, et vaid kaks on järel. 

Käisin Kodus, Eestis. Ei teadnud, kas peaks, aga ilmselt siis pidi. Magnusel oli sünnipäev ja see oli mulle liiga tähtis. Niisiis läksin nädalaks koju. Ei tahtnud väga minna, sest teadsin, kui raske on ära tulla. Jaanuaris ei olnud raske, sest tahtsin nii väga ükskõik kus mujal olla. Ükskõik kus. Nüüd aga mõistsin, et asjaolud on muutunud. Nüüd ei taha ei kodus ega ka siin olla. Ehk oleks asjad teisiti, kui ka Magnus siin oleks. Ei tea, pole enam paljus kindel. Mõistsin vaid, et kodus on nüüd ehk veelgi raskem olla. Olles need paar kuud sellest õudusunenäost eemal ja siis järsku naastes.. kõik lihtsalt vajus veel hullemini peale, kui enne. Kõik meenus veelgi reaalsemalt. 

Eelmine nädal soovisin rohkem, kui kunagi varem, et saaksin Temaga kohad vahetada. See kõik ei ole aus. Nojah.. aususest ja 'õiglusest' on minu maailm muidugi suure sammu eemale astunud. Kõige enam tegi siiski haiget lause, mida kuulsin: 'Kõik ütlevad küll, et see on vaid eluõppetund, aga kuidas midagi sellist saab öelda? See on ju puhas karistus. Üksi õppetund ei saa nii valus olla.' Ja selle peale ei oska midagi öelda. Ei kuidagi lohutada.. nii lihtsalt ongi. 

Soovin vaid, et oleks nii tugev, kui Marianne. Arvasin, et sain nii tugevaks, aga naastes Koju, mõistsin, et olen sellest veel väga kaugel. Aga eluga tuleb edasi minna. See on paratamatu. Elus lihtsalt nõuab seda, kui kihutab sinust kinni haarates 100 km/h edasi.