Punane Pliiats

Siin ma nüüd istun, Erlangenis. Saksamaal. Järgmised kuus kuud. Well this is going to be intersting..

Mul on nüüd natuke aega olnud m6elda, mida ma teen ja, kuidas ma teen. Ma töötan Adidases. Ma p6genesin siia, aga mis nüüd saab. Ega mu viimsed seitse kuud mälust kadunud ei ole. K6ik on endine, mälestused on samad ja tundub, et ka valu ei lähe ära. L6puks, L6PUKS, sain aru, et see ei lähegi ära. Sa lihtsalt harjud. Sama valus on, aga harjud ära.

Leidsin endale kaks m6ttekaaslast. Ühega on ühist midagi nii suurt ja emotsionaalset, et arvan, et ta jääb igavaseks mu ellu. Teine 6petab mulle elu, tolerantsust ja tingimusteta s6prust. Ja seda k6ike on Ta teinud juba nende lühikeste paari nädalatega. Pean t6dema, et mul vedas.

Adidasest ei saa ma palju rääkida. See lihtsalt ei ole lubatud. Ja kui isegi ametlikult on, siis mitteametlikult ei saa Sa järgmine päev firma uksest sisse, sest su uksekaart ei tööta ja ongi k6ik. Keegi ei ütle midagi halvasti. Keegi ei anna Su asju kontorist. Vaikus ja vallandamine. Adidasest ei saa ma palju rääkida.

S6brad! K6ige tähtsam sündmus on mul rääkimata. Paula käis klubi. Jaaaaa! Täitsa päris klubis. Tantsimas ja puha. Pärast kaheksat kuud, tundsin, et ma nüüd tahan minna. Ja siis jälle ei tahtnud, aga m6ttekaaslane nr 2 ei andnud mulle enam valikut ja läksime. Pole väga kaua nii hea olnud.

Ma kohanen. Tore on. Aga v6ite kindlad olla, et tulen tagasi. Saksamaa ja sakslased (üldistatult) ei ole mulle. I'll be back!