Punane Pliiats

Kõik on nii katki. Vahel on tunne, et ainult mina, aga tegelikult ei ole. Mõtlen siis, kui isekas ja empaatiavõimetu ma olen. Raske on kogu maailma valule mõelda. See või Su lõpuks tappa. Enda valugagi ei saa ju hakkama. Ma tõesti mõtlesin varem, et räägin jube palju. Liiga palju. Ja tegelikult räägingi. Kuid sealjuures mitte midagi kasulikku. Või, millest reaalselt peaks rääkima. Bussisõidud on endiselt rasked. Need pikad sõidud ei tundunud varem üldse niiiiiiii pikad. 

Vahel mõtlen. et kui keegi küsiks, mis tunne on. Räägiksin terve romaani. Mõtlen terve kõne peas välja, kuidas viimase pooleteise aasta jooksul pole olnud ühtegi päeva, kui Kajeli mu peas ja mõtetes olnud. Või, kuidas tahaksin vahel lihtsalt karjuda, sest ei oska enam rääkida. Pole kellelegi rääkida. EI TAHA kellelegi rääkida. Lihtsalt tahaks vait olla ja mitte millestki rääkida. Väga morbiidne, ma tean..

Vanaema hooldehaiglasse panek oli ka muidugi mõnus pauk. Kuigi, mis pauk see oli. Ma ju teadsin, et see oli üks kahest variandist, mis sai juhtuda. Ega ma ei saanudki midagi muud teha, kui Teda vaatama minna. Aga, mida Ema jaoks teha? Ma ei ole suurem asi inimeste-tundja ja veel vähem sõna-seadja. Mu suurim soov oli kuidagi aidata. Ta enesetunnet parandada.. Ma kallistasin Teda. Ma tõesti loodan, et see aitas.

Magnus ütleb, et ma olen tugev. Ma sügavalt kahtlen selles. Tahaksin olla tugev ja mitte nutta. Eluga edasi minna, KARTMATULT! Tegelikkuses ma kardan kõike. Ma kardan, kui palju Magnus mind armastab. See usaldus, mis Ta minu vastu tunneb. See usaldus, mida mina tea vastu tunnen. Ma olen enda teadmata endast kõik sinna pannud. Annan endast kõik, et selles vastu võidelda ja üksi hakkama saada. MA EI TOHI kellegi peale niimoodi toetuda. Kui midagi juhtub, olen endaga sellises augus, kust ma enam välja ei roni. Kui Magnusega peaks midagi juhtuma ei ole mus enam kedagi, sest olen osa temast. Suur osa mind on ka Kätus ja Mariannes, aga pahaaimamatult on Magnus mind endasse haaranud. Mida iganes ma ka ei teeks või ütleks (või ei ütleks).. ta on aidanud mul üle saada unetusest, keskkoolist, ülikoolist, parima sõbra surmast, vanaema haigusest, ühe koera ja ühe kassi kaotusest ja muidugi kõigi kiuste ootas mind, kui otsustasin Eestist põgeneda. 

Tegelikult tahtsin öelda VABANDUST, kui olen ükskõikne või lihtsalt ei vasta Teile. AGA, kui te mind ei mõista, siis järelikult pole ma ka kunagi tahtnud, et Te mind mõistaksite. See ei ole vajalik ei minu ega veel vähem Teie jaoks.