Punane Pliiats

Õnn on suhteline. Mõned arvavad, et õnn tuleb ise nende juurde. Teised jälle otsivad seda. Nad võivadki õnne vahel otsima jääda, sest ei tunne seda õigel hetkel ära.
Eesti keeles on raske õnnest rääkida. Õnn tähendab ju tegelikult fortuunat, vedamist, juhust.
Kuidas siis väljendada seda vaimustavat tunnet, kui tead, et kõik on korras. Absoluutselt kõik Su elus on vaimustav ja võrratu! Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et selle kõik võtab kokku sõna õnnekus. Õnnekus. See ei saa ju sõna olla. Eriti veel selle joovastava tunde kohta. Aga siiski.. õnnekus.
Mis teeb inimesed õnnelikuks? Ehk suurem küsimus on, mis teeb eestlased õnnelikuks? See pidavat ju võimatu olema. Paljud on mulle öelnud, et Eesti on mõttetu. Tühine koht, kus on tulutu elada. Teadke, et te räägite minu kodumaast. Ehk oleks mõtekas võtta hetk ja mõelda, millest Te räägite. Olete õnnega koos - riik pole võlgades, pankrotis ega looduskatastroofi poolt laastatud, arstiabi on kõigile kättesaadav, toimuvad vabad valimised (mitte valimised, kus 140% valimisvõimekatest inimestest hääletas) ning tegelikult kõik eluks vajalik on olemas. Kui ütlete, et inimesed on ebameeldivad ning hoolimatud, siis kas Te tõesti siiralt arvate, et mujal ei ole? Ehk oleks mõtekas võtta hetk ja mõelda, millest Te räägite.. Te räägite minu ja Teie kodumaast. Ärge olge üks nendest, kes ei tunne õnne ära.
Ja kui Teile tõesti ei meeldi siin (see on ju siiski subjektiivne ning Teile jääb alati oma arvamus), siis minge ära. Piirid on rohkem lahti kui kunagi varem! Leidke oma õnnekus mujalt. Ega vingumine ei aita, uskuge mind!
Eestlastel on väljend "ta katsub õnne". Katsuge siis seda. Eemaldage silmaklapid ning vaadake vahelduseks ka enda ninast kaugemale.
Õnn tuleb vaid ükskord elus. Hoidke siis sellest kõvasti kinni.