Punane Pliiats

Elu on täis pisiasju. Kõik ei märka neid, aga need, kes seda teevad, on natuke rohkem õnnistatud, kui ülejäänud. Maailma saab vaadata kui hukka läinud mõttetut kohta, nagu kurjad geeniused filmides, või kui kõige mitmekesisemat ja huvitavamat paika üldse (eelkõige just pisiasjde pärast). Ja vaatepunkti valimine oleneb ainult inimesest endast.

Pisiasjad, mida mina märkan, on näiteks, kui buss loksub, siis kõik inimesed, kes minuga samas bussis on, liiguvad täpselt samamoodi ja ühel ajal vasakule, paremale, üles, alla, olles samal ajal äärmiselt tõsised. Mina ei suuda sellistel hetkedel tõsine olla. See on liiga naljakas.

Või näiteks, kui mõni inimene end vahel unustab ning klappidest muusikat kuulates laulule suuga kaasa maigutab või lausa laula. On näha, et Talle vist tõesti see lugu väga meeldib, Tal on sellega omad mälestused ning ma näen mingi inimese ehk parimat hetke igavas ja hallis argipäevas. Mina tatsan (ma tõesti ei kujuta ette mis sõna on “tatsama” aga paremat ka pähe ei tulnud - autori vabandused) jalaga tihti muusika rütmile klappides kaasa, ehk isegi teen paar tantsuliigutust. Teen seda, sest see on mõnus ja lõõgastav, kuigi see võib tunduda tobe. Siiski usun ma kaaskodanike sallivusse ja huumorimeelde.

Need pisiasjad moodustavadki Meie väikese maailma ning loodan, et ka Sina märkad neid. Märkad, kui 40 aastat abielus olnud vanapaar veel pargis jalutades käest kinni hoiab. Või, kui klassikaaslane/kaaskolleeg vaatab armunult teist, kuigi viimane seda ei märkagi. Või kuivõrd erinevad inimesed trollipeatuses oma transpordivahendit ootavad.

Märgake JA mõistke erinevate inimeste olemusi ja käitumist. Võin kinnitada, et absoluutselt kõigil on oma väike eluke, oma arusaam sellest ja käituvad ka vastavalt sellele.

Olge tublid!