Punane Pliiats

Armastus on igalpool. See ümbritseb Meid. Kuigi vahel on tunne, et oleme üksi ning keegi ei hooli, pole see tõsi - ALATI on keegi.

Olen püsisuhtes. Mis ma öelda saan, olen püsisuhte inimene. Olen seda juba viimased 2 aastat (peaaegu). Kõik on täiuslik ja tunnen end paremini kui kunagi varem. Tunnen end armastatuna. Siiski, kõigel on kaks poolt. Kui ollakse mistahes suhtes, tuleb teha ohverdusi - vaba aeg, sõbrad, pere, kool, töö. Kõigele on siis vähem aega. Mitte ehk sellepärast, et partner nii nõuab, vaid hoopis enda soovide pärast. Tahestahtmata eemladutakse sõpradest ning lähedaseimaks isikuks jääb See Õige. Selle Õigega käiakse väljas koos, magatakse koos, elatakse koos. Kuid kõigile on selge, et alati ei saa olla koos ja, mis siis juhtub? Mis siis juhtub, kui ollakse sunnitud üksi magama või üksi sünnipäevapeole minema? Sõbrad on ju kaugemad, pole harjutud kellegi teise toeta olema.. Siis on paanika.

Olukord tundub kohutav ning jääb mulje, et ollakse sunnitud valima suhte ja elu ning sõprade vahel. Valitseb totaalne ebaõiglus. Kuid kui ollakse õnnelik ning on olemas sõbrad, kes ei sunni sellist valikut tegema, vaid toetevad. Kui aksepteeritakse sõbra uus armastatu. Kui ei eemalduta heast kaaslasest, vaid seetõtttu, et ta sai õnnelikumaks. Kui ei hakata teda ignoreerima või ebameeldivaid kommentaare tegema tema kaaslase kohta. Kui ollakse õnnelik nagu mina.

Armastus nõuab ohvreid, see on teada tõde. Kuid see, mis armastus vastu annab, kompenseerib kõik ohvrid, kaotused ja kurbuse, mis elul pakkuda on. Armastus ongi õnn.