Thursday, July 26, 2012
8:13 AM
Olen hakanud aru saama, et polegi nii avatud inimene kui arvasin. Olen alati arvanud, et räägin liiga palju. Et inimesed ei pea minust nii palju teadma. Viimasel ajal aga olen mõistnud, et hoian endas arvatust rohkem. Tegelt kõik, mida plädisen teistele on täiesti tähtsusetu ning kui isegi tundub, et on isiklik, siis see ei ole midagi määravat.
Olen püüdnud rääkida. Mitte suvalisele, aga väga lähedasele inimesele. Aga sõnad ei tule suust välja. Lihtsalt ei tule. Mõtlen, et see on järelikult tähtsusetu, aga tegelikult isiksust määrav.
Olen püüdnud rääkida. Mitte suvalisele, aga väga lähedasele inimesele. Aga sõnad ei tule suust välja. Lihtsalt ei tule. Mõtlen, et see on järelikult tähtsusetu, aga tegelikult isiksust määrav.
Tunnen, et ei saa magada.
Igatsen Teda unes näha.
Olen rahutu ja tujukas, kuid see ei ole kellegi süü.
Vihkan enda emotsioone.
Tunnen, et ei suuda edasi minna.
Tunnen, et ei taha edasi minna.
Arvan, et olen liiga dramaatiline, kuid ei saa muud moodi.
Ma ei suuda keskenduda.
36 päeva tagasi oli viimati pisarate vaba päev.
Subscribe to:
Post Comments
(Atom)
Blogi
- February (1)
- December (1)
- November (1)
- May (1)
- March (2)
- February (2)
- January (1)
- December (1)
- October (1)
- August (1)
- July (2)
- June (1)
- May (1)
- December (2)
- November (2)
- October (3)
- September (1)
- August (1)
- July (3)
- May (1)
- April (1)
- March (4)
- February (1)
- January (4)
- December (1)
- November (4)
- October (7)
- September (6)
- August (6)
- July (3)
- June (17)
- May (8)
0 kommentaari:
Post a Comment